Vana koera hooldus — mida jälgida, kui koer läheb aastates

Meie oma koer sai kuueteistkümneaastaseks. Ülal on pilt sellelt sünnipäevalt ja see on ka ainus asi, mida me selle artikli juures endale krediidiks võtame: viimased aastad ühe vana koera kõrval on õpetanud rohkem kui ükski loetud juhend. Loomaarstid me sellest ei ole ja diagnoose siin ei panda.

Vana koera pidamises on üks asi, mis teeb kõige rohkem kahju, ja see ei ole hoolimatus. See on tähelepanek, mis lõpeb vale lausega: „ta on lihtsalt vana.“ Koer hakkas hommikuti jäigalt liikuma — vana. Joob rohkem — vana. Ei tule enam kutsudes — vana, ta ju ei kuule. Osa neist tähelepanekutest on tõesti vanus. Osa on asjad, mis on ravitavad täpselt nii kaua, kuni keegi neid ravitavaks peab.

Selles artiklis on kirjas, millal koera üldse vanaks peetakse, millised muutused tasub varakult märgata ja mis kodus päriselt aitab. Ja lõpus ka see osa, millest keegi rääkida ei taha, aga mida on parem alustada varem kui hiljem.

Millal on koer vana

Vanus ei tule kalendrist, vaid suurusest. Suured tõud vananevad varem ja väikesed hiljem, ja vahe on suur — sama sünniaastaga tšihuahua ja doogi ei ole samas eluetapis.

See tabel on suunis, mitte piir. Number ei ole diagnoos ja ükski koer ei muutu sünnipäeval teistsuguseks. Praktiline järeldus on lihtsam: alates sellest vahemikust tasub muutusi tähele panna teistmoodi kui varem. Kui viieaastane koer ei taha ühel hommikul jalutama, on see meeleolu. Kui üheteistkümneaastane koer ei taha, on see tähelepanek, mille juurde tuleb nädala pärast tagasi tulla.

Muutused, mida tasub varakult märgata

Alljärgnev nimekiri ei ole haigustest. See on asjadest, mis on tavaliselt märgatavad kodus enne, kui need lähevad kalliks — ja mille puhul vastus on peaaegu alati sama: rääkige loomaarstiga.

Jäikus pärast puhkamist versus lonkamine

Need kaks ei ole sama asi. Jäikus tuleb pärast pikka lamamist, laheneb mõne minuti liikumisega ja on hommikuti halvem. Lonkamine on ühe konkreetse jala hoidmine ja see läheb liikumisega tavaliselt hullemaks, mitte paremaks.

Vahet tasub teha, sest neid ei uurita ühtemoodi. Ja kumbki ei ole „normaalne vanus“ selles mõttes, et sellega ei anna midagi teha.

Kaal, mõlemat pidi

Vana koera kaalulangus, mis tuleb ilma toidukoguse muutmiseta, on omaette märk ja seda ei tohi rõõmuga kanda „vormi tulemise“ arvele. Kaalutõus samuti: liigne kaal on vanal koeral kõige suurem üksik koormus liigestele.

Kodune viis seda jälgida on kaalumine kord kuus ja number üleskirjutamine. Silm harjub koeraga ära ja ei märka aeglast muutust.

Rohkem joomist ja rohkem kusemist

Kui koer joob rohkem kui varem ja tühjendab kaussi kiiremini, on see üks väheseid asju, mille puhul tasub loomaarstile helistada üsna kiiresti. Põhjuseid on mitu, osa neist on hästi ravitavad ja peaaegu kõik on lihtsamad varakult.

Öine rahutus

Vana koer, kes hakkab öösel tõusma, ringi käima, ust otsima või ilma põhjuseta haukuma, ei ole tingimata dementne. Öine rahutus võib tulla valust, vajadusest välja saada, halvenenud nägemisest pimedas või ka päevasest liigsest magamisest. Kirjutage nädala jooksul üles, mis kell ta tõuseb ja mida ta teeb — see märkmik on loomaarsti jaoks väärt rohkem kui pikk kirjeldus mälu järgi.

Hämaras koperdamine ja asjade otsa minek

Koer, kes tuttavas toas hämaras vastu mööblit läheb või õhtuse jalutuskäigu ajal äkki ettevaatlikuks muutub, näeb halvemini. Nägemise halvenemine tuleb tavaliselt aeglaselt ja koer katab selle harjumustega ära, kuni midagi muutub — uus koht, ümber tõstetud mööbel, tumedam sügis.

Muutunud reaktsioon oma nimele

Kurtus ja segasus näevad välja sarnased ja neid tasub eristada. Lihtne kontroll: proovige koera taga plaksutada või võtmeid kõlistada siis, kui ta teid ei näe. Koer, kes ei kuule, ei pööra pead. Koer, kes kuuleb, aga vaatab tükk aega ringi, enne kui aru saab, kust heli tuli, on midagi muud.

Muhud, lõhn suust ja hambad

Iga muhk ei ole midagi hullu, aga iga uus muhk väärib nimetamist. Kirjutage üles, kus see on ja millal te selle leidsite.

Suust tulev lõhn on eraldi teema, sest see on kõige sagedamini märkamata jäetud valuallikas vana koera juures. Hambavalu ei näita koer välja nii, nagu inimene ootaks: ta sööb edasi, ainult aeglasemalt ja teise poolega.

„Lihtsalt vanadus“ on kõige kallim oletus

Selle lause hind ei ole rahaline, kuigi ka see kipub kokku tulema. Hind on ajaline.

Valus liiges paneb koera vähem liikuma. Vähem liikumist tähendab lihasmassi kadu. Vähem lihast tähendab, et liiges saab veel vähem tuge ja valu suureneb. See ring keerleb kuudega ja iga täisring võtab midagi ära, mida tagasi ei saa. Sama kehtib hammaste, kaalu ja kuulmise kohta: peaaegu kõigi vana koera hädade puhul on varane sekkumine odavam, lihtsam ja leebem kui hiline.

Ausalt ka teistpidi. Osa muutusi ongi vanus ja neid ei saa ravida, vaid ainult arvesse võtta. Vahe on selles, kes selle otsuse teeb — see peaks olema loomaarst pärast vaatamist, mitte omanik köögilaua taga.

Mis kodus päriselt aitab

Haare põrandal

Kõige sagedasem õnnetus vana koeraga ei juhtu jalutuskäigul, vaid siseruumis. Koer tõuseb kiiresti, tagajalg libiseb laminaadil laiali ja ehmatus on suurem kui viga. Pärast seda hakkab ta liikumist vältima.

Vaipade ribad tõusuteedel, magamiskoha kõrval, söögikausi juures ja treppide otstes on odav ja kõige otsesema mõjuga muudatus. Sinna juurde käivad küüned: liiga pikad küüned lükkavad varbad laiali ja koer seisab siis küüntel, mitte padjanditel — see on libedal põrandal täpselt see, mida vaja ei ole. Vana koer, kes kõnnib vähem, ei kuluta küüsi ise ära, nii et küünte lõikamine muutub sagedasemaks just siis, kui jalutuskäigud lühemaks lähevad.

Aste hüppe asemel

Autosse, diivanile ja voodisse hüppamine on liigestele kõige koormavam liigutus terves päevas ja seda tehakse mitu korda päevas. Kaldtee või aste maksab vähe ja mõjub kohe. Enamik koeri õpib selle ära paari päevaga, kui see tehakse toiduga ja ilma kiirustamiseta.

Soojem ase, tõmbetuulest eemal

Vana koera aluskarv on hõredam ja lihasmassi on vähem, seega jahtub ta kiiremini. Paksem ase, mis toetab keha ega vaju põhjani läbi, hoiab liigesed soojas ja aitab ka öist rahutust vähendada. Koht valitakse tõmbetuulest ja käidavast kohast eemale, aga mitte eraldi tuppa — enamik vanu koeri tahab olla seal, kus on inimesed.

Lühem ring, aga sagedamini

Kaks pikka jalutuskäiku on vanale koerale halvem kui neli lühikest. Pikk käik kurnab liigesed ära ja järgmine päev on kehvem — seda nimetatakse kodus tavaliselt „ta on täna väsinud“, kuigi tegemist on eilse päeva arvega.

Pikkuse otsustab koer. Kui ta sada meetrit hiljem pöörab, pöörake ka teie.

Pea tööle

Nuusutamine väsitab vana koera mõistlikul viisil ja ei koorma liigeseid. Toidu peitmine tuppa, matt, millest tuleb krõbinaid välja tuhnida, või lihtsalt aeglane jalutuskäik, kus koer tohib iga posti juures peatuda, annavad rohkem kui kilomeeter kiiret kõndi. Vanal koeral on nuusutamine sageli viimane asi, mis on endiselt hea.

Kaal on suurim üksik hoob

Kui vana koer on ülekaaluline, on kaalu langetamine kõige mõjusam asi, mida liigesevalu vastu üldse teha saab — ja ainus, mis ei nõua midagi peale järjekindluse. Sihtkaalu ja tempo küsige loomaarstilt, sest liiga kiire kaalulangus vanal koeral ei ole hea ja number sõltub konkreetsest koerast.

Vana koera karvahooldus

Vanadus muudab hooldust rohkem, kui enamik omanikke arvab.

• Nahk on õhem ja kuivem. Masin, kuum föön ja kiirustamine teevad vanal nahal kahju kergemini. Seansi tempo on tähtsam kui tulemus.
• Sasipundarid tekivad sinna, kuhu koer ise enam ei ulatu. Puusade juurde, saba alla, kõrvade taha ja tagajalgade siseküljele. Need kohad tasub üle vaadata kord nädalas, mitte kord kvartalis.
• Küüned ei kulu enam. Vähem kõndimist tähendab pikemaid küüsi ja pikemad küüned muudavad kõndimise omakorda ebamugavamaks.
• Seisuaeg on lühem. Kolmetunnine seismine hoolduslaual ei ole liigesevaluga koera jaoks mõistlik. Sageli on parem lahendus jagada töö kaheks lühemaks korraks või teha vähem, kui „õpiku järgi“ tuleks.

Karvatüüpide ja tõugude kaupa oleme hoolduse lahti kirjutanud lehel koera karvahooldus. Vana koera puhul kehtib sealt kõik, ainult lühemate seanssidega — ja kui koeral on nahal, kõrvades või suus midagi, mis tundub vale, ütleme selle välja, aga diagnoosi ei pane. See on loomaarsti, mitte hoolduslaua küsimus.

Rutiin, ja miks vana koer talub muutust halvemini

Noor koer kohaneb uue olukorraga tundidega. Vana koer teeb seda päevadega ja mõni ei tee üldse. Osalt on põhjus meeltes: koer, kes on oma kodu plaani pähe õppinud, kaotab võõras majas korraga nii nägemise kui ka mälu abi.

Sellest tuleb ka praktiline reegel. Kui vana koera elus on tulemas muutus — remont, kolimine, uus koer majja, teie pikem äraolek —, tasub kõik muu jätta täpselt samaks. Söögiajad, jalutuskäikude kellaajad, aseme koht.

Sama kehtib hoiu kohta. Vana koera hoiule jätmisel on eraldi leht — vana koera hoid —, kus on kirjas nii see, mida me eaka külalisega teeme, kui ka need olukorrad, kus me ise ütleme, et hoid ei ole praegu õige lahendus ja parem on koduhoidja. Kui koer on veel piisavalt heas vormis, aga jääb päevaks üksi liiga kauaks, on vahepealne variant päevahoid. Üldise pildi sellest, mida ööpäev endas sisaldab, annab koerahoiu leht.

Aastaajad muudavad vana koera päeva rohkem

Talvel on kaks probleemi. Esimene on jää: koer, kes libiseb kodus laminaadil, libiseb õues kaks korda kergemini, ja kukkumine jääl lõpeb vanal koeral tihedamini vigastusega. Teine on külm — hõredama karva ja väiksema lihasmassiga koer jahtub kiiresti ja jäigastub veelgi. Lühem ring, korralikult kuivatatud käpad ja libisemiskindel rada on talvel tähtsamad kui jalutuskäigu pikkus.

Suvel on lugu vastupidine. Vana koera soojusregulatsioon on kehvem, südame ja hingamise varu väiksem ning kuumataluvus langeb märgatavalt. Jalutuskäik nihkub varajasse hommikusse ja hilisõhtusse, vesi on kogu aeg olemas ja keskpäevane päike jääb vahele. Kuumast ja hoiust suvel on eraldi juttu lehel koerahoid suvel.

Raske osa: elukvaliteet

Sellest räägitakse harilikult liiga hilja ja peaaegu alati esimest korda siis, kui otsus on juba käes.

Kõige kasulikum asi, mida omanik teha saab, on lihtne ja tehniline: pidage kalendrit, kuhu märgite iga päeva kohta ühe tähe — hea päev või halb päev. Hinnake seda, mida saab vaadata: kas ta sõi, kas ta tõusis ise, kas ta käis õues, kas ta tundis millegi vastu huvi, kas ta magas öösel. Mälu on selles asjas halb tunnistaja, sest see kaldub kas liiga lootusrikkaks või liiga süngeks. Kalender ei kaldu.

Loomaarstid kasutavad sama asja jaoks küsimustikke ja see vestlus on nendega mõeldud pidama hakkama varem, kui vaja on. Küsimine ei ole reetmine. Enamasti kuuleb omanik vastuseks hoopis seda, et valu saab veel paremini kontrolli alla, ja lahkub vastuvõtult kergema tundega, kui ta sinna läks.

Kust edasi

Kui teie koer on äsja jõudnud ülalolevas tabelis oma vahemikku, on kolm asja, mis tasub sel nädalal ära teha ja mis ei maksa midagi:

1. Kaaluge koer ära ja kirjutage number üles. Siis kord kuus uuesti.
2. Käige läbi need kohad, kus ta libiseb, ja pange sinna vaip.
3. Kirjutage üles kõik, mis on viimase poole aasta jooksul muutunud — uni, joomine, kõnd, isu, kuulmine. Võtke see nimekiri järgmisele loomaarsti visiidile kaasa.

Kui plaanis on reis ja koer peaks selleks ajaks kuhugi jääma, alustage vestlust varem kui tavaliselt: vana koera puhul on enne broneerimist vaja läbi rääkida ravimid, liikumine ja see, kas hoid on üldse õige lahendus. Selle jutuajamise saab ära teha telefonis või kirja teel, ja meie ütleme oma arvamuse välja ka siis, kui see ei ole see, mida te kuulda lootsite.