Koeraga talvel õues — käpad, sool ja külm

Talvise jalutuskäigu juures muretsetakse peaaegu alati vale asja pärast. Küsimus, mida esitatakse, on „kas tal ei ole külm“. Vastus on enamiku koerte puhul, et ei ole — vähemalt mitte nii lühikese ringi jooksul, kui see tavaliselt kestab, ja mitte nii, nagu see on külm inimesel, kes seisab bussipeatuses.

Asi, mis talvel koera päriselt kahjustab, on hoopis keemia. Jaanuari kõnnitee ei ole lihtsalt külm — ta on üle puistatud soola ja libedustõrjevahenditega, mille peal koer kõnnib paljajalu ja mille ta pärast maha lakub. Sellele lisandub veel paar asja, mida talv kaasa toob: jääpallid varvaste vahel, pime aeg, lumi, mida süüakse, õhuke jää veekogul ja üks konkreetne mürk, mis maitseb magusalt.

See artikkel käib need läbi selles järjekorras, milles nad tegelikult tähtsad on — ja kõige tähtsam osa ei ole see, mida koerale selga panna, vaid see, mida pärast jalutuskäiku tehakse.

Teesool ja libedustõrjevahendid

Käpapadjand on vastupidav nahk, aga see ei ole kummist. Sool ja jäätõrjekemikaalid teevad kaks asja korraga: nad kuivatavad padjandit, mistõttu see hakkab pragunema, ja nad satuvad juba olemasolevatesse pragudesse, kus need kõrvetavad. Koer, kes tuleb jalutuskäigult ja hakkab kohe käppi lakkuma, ei tee seda harjumusest.

Ja siin ongi tegelik probleem. Kahjulikum kui sool naha peal on sool, mis satub sisse. Koer puhastab käpad keelega, mis tähendab, et kogu see, mis kõnniteelt külge jäi, läheb suu kaudu edasi. Tulemus on kerge seedeärritus — limane väljaheide, isutus, mõnikord oksendamine — ja omanik seob selle harva jalutuskäiguga, sest talle tundub, et koer ei söönud midagi.

Sama kehtib lume kohta, mida korjatakse teeserva lumevallilt. Just seal on soola kõige rohkem.

Mida pärast iga talvist jalutuskäiku teha

• Loputage käpad leige veega. Mitte pühkige — loputage. Kuiv lapp ajab kristallid varvaste vahele sügavamale. Kausitäis vett esikus on kiirem kui vannituppa minek ja seetõttu ka ainus variant, mida päriselt iga päev tehakse.
• Kuivatage varvaste vahelt. Märg varbavahe on talvel see koht, kus tekib punetus ja seenpõletik. Kuivatamine võtab kümme sekundit ja on pool tööd.
• Vaadake padjandeid üle. Praod, punetus, katkine nahk või lonkamine on märk, et sel talvel on vaja rohkem kui loputust.
• Kaitsev vaha või palsam enne väljaminekut teeb padjandile õhukese barjääri. See ei asenda loputust, vaid vähendab seda, kui palju üldse külge jääb.
• Käpakaitsmed sobivad osale koertest, osa aga ei õpi nendega kõndima. Kui koer neid talub, on need kõige täielikum lahendus; kui ei talu, ei ole mõtet vaielda.

Jääpallid varvaste vahel

Karvase käpaga koeral — retriiveril, spitsil, malamuudil, kokkeril, paljudel seguveristel — juhtub talvel midagi, mis lühikarvalise käpaga koeral üldse mitte. Lumi kleepub padjandite vahel oleva karva külge, sulab keha soojusest natuke ja külmub kohe uuesti. Iga sammuga tuleb natuke juurde, kuni varvaste vahel on kõva jäätükk, mis surub varbaid laiali.

See on valus. Koer hakkab lonkama, istub maha ja närib käppa. Omanik arvab tavaliselt, et koer on end vigastanud.

Ennetus on lihtne ja seda tehakse salongis paari minutiga: padjandite vaheline karv lõigatakse padjandiga tasa, mitte sügavamale. Ülejäänud käpakarv jääb alles. Sama visiidi juurde käib küüntega tegelemine, ja see ei ole talvel kosmeetiline detail — pikk küüs surub varbaid laiali ja laiali surutud varvaste vahele mahub rohkem lund. Kuidas küünelõikus käib ja kui tihti seda vaja on, on kirjas koera küünte lõikamise lehel.

Kui jääpallid on juba tekkinud, ärge tõmmake neid välja. Hoidke käppa peos, kuni need sulavad, või laske leiget vett peale.

Kellele on jope vajalik ja kellele solvang

Siin läheb nõuanne kõige sagedamini valesti, sest vastus sõltub täielikult sellest, mis koeral seljas juba on.

Kaks asja, mis kehtivad iga jope kohta: märg jope on halvem kui jope puudumine, sest märg riie viib soojust kehalt ära, ja halvasti istuv jope hõõrub kaenlaaluseid. Kui koer kannab jopet kogu talve, vaadake nahk selle all vahepeal üle.

Külmetava koera märgid on üsna selged: värisemine, küürus selg, allapoole tõmmatud saba, ühe käpa tõstmine, kõnni aeglustumine ja soov koju pöörata. Neid ei ole vaja üle tõlgendada, aga neid tasub uskuda, kui nad tulevad.

Pime aeg ja helkur mõlemas otsas

Detsembris tõuseb päike Rakveres alles pärast üheksat ja loojub enne pool nelja. Praktikas tähendab see, et enamik talviseid jalutuskäike toimub pimedas — ja kõige halvemini nähtav osa teie kahesest seltskonnast on tavaliselt see, kes on tumedat värvi ja maa ligi.

Kolm asja, mis töötavad:

• Helkur mõlemas otsas. Üks teie jope või koti küljes ja teine koera traksidel või kaelarihmal. Ainult inimese peal olev helkur ei näita autojuhile, et rihma teises otsas on veel keegi.
• Vilkuv tuluke koera traksidel. Kaugelt nähtav ka siis, kui esitulede kiir koera pihta ei lange.
• Taskulamp teie käes. Mitte koera pärast, vaid selleks, et te ise näeksite jääd, klaasikilde ja seda, mida koer maast korjab.

Meie enda õhtused ringid käivad talvel helkuri ja taskulambiga — see on ka kõige lihtsam koht, kus omaniku harjumus ja hoiukoha oma peavad kokku langema. Kust siinkandis pimedal ajal kõndida saab, on kirjas artiklis kus Rakveres koeraga jalutada.

Ja üks asi, mis puudutab teid, mitte koera: libedal jääl koera järel lohisemine on see, kuidas inimesed randmeid murravad. Talvine rihm on lühem ja käe ümber seda kunagi ei keerata.

Lume söömine

Peaaegu iga koer proovib lund süüa ja väike kogus puhast lund ei tee midagi. Probleem tekib kolme asja koosmõjust: kogus, temperatuur ja see, mis lume sees on.

Suur kogus külma lund ärritab magu ja tulemuseks on oksendamine või kõhulahtisus. Lisaks ei ole lumi veeallikas — koer, kes „joob lund“, ei saa piisavalt vedelikku ja talvine kuiv siseõhk kuivatab teda niigi. Vesi peab olema majas saadaval; jäätunud kausist õues ei ole kasu.

Kõige tähtsam osa on siiski see, mis lume sees on: teesool, liiv, killustik, õlijäljed, jäätõrjevahendid. Teeserva lumevallilt lund süüa ei lasta, isegi kui see näeb valge välja.

Antifriis — talve mürk, mille nime iga omanik peaks teadma

Kui sellest artiklist jääb meelde üks asi, siis olgu see.

Antifriis (etüleenglükool) maitseb magusalt ja on koerale eluohtlik väga väikeses koguses. See kahjustab neere ja kahju jõuab tekkida enne, kui omanik üldse aru saab, et midagi juhtus. Sama toimeaine võib olla ka mõnes klaasipesuvedelikus ja jahutusvedelikus.

Kust koer selle kätte saab: parkla asfaldile tilkunud lomp radiaatori alt, garaaži põrand, lahtiselt seisev kanister, tühjendatud nõu. Talvel on need lombid sagedasemad kui muul ajal aastas.

Mida teha:

• Ärge oodake sümptomeid. Kui on kahtlus, et koer sai antifriisi, on see kohene loomaarsti hädaolukord, mitte hommikuni ootamise küsimus. Varajased tunnused meenutavad joobnud olekut — koperdamine, uimasus — ja need võivad ajutiselt taanduda ka siis, kui kahju areneb edasi.
• Ravi määrab loomaarst. Ravimeid, annuseid ega koduseid võtteid me siia ei kirjuta, sest siin on vale nõuanne kallim kui vale nõuanne kusagil mujal.
• Ennetage lihtsalt. Hoidke kanistrid suletult, pühkige mahavalgunu kohe ära ja jalutage koeraga parklas rihma otsas.

Lääne-Virumaa kliinikud koos aadresside ja valveaegadega on koondatud artiklisse loomaarstid Lääne-Virumaal. Talvel tasub see number telefonis valmis hoida.

Jää — ja miks koerale järele ei minda

Koer ei käi jääl. Mitte niiviisi, et te hindate paksust silma järgi — jõe- ja järvejää paksus ei ole ühtlane ning vooluga kohtades, sildade all ja tiigi keskel on see alati õhem kui kaldal.

Ja siis see osa, mis on tegelikult inimeste kohta: kui koer läheb jääle ja vajub läbi, ei minda talle järele. Enamik uppumisi selles olukorras on inimeste omad, mitte koerte. Kutsuge koera kaldalt, liikuge mööda kallast eemale, nii et ta ujuks teie poole, ja helistage 112.

Ennetus on rihm. Talvel käivad jalutuskäigud veekogude ääres rihma otsas ka koeraga, kes muidu kutse peale tuleb — jääle jooksnud koer ei kuule enam midagi.

Lühem ja sagedamini

Talvine jalutuskäik ei pea olema pikk, aga neid võiks olla rohkem. Põhjus on lihtne: keha jahtub aja jooksul ja tuul kiirendab seda oluliselt. Kolm kahekümneminutilist ringi on enamikule koertest talutavam kui üks tunnine, ja vahepealne toasoe annab võimaluse käpad üle vaadata.

Väiksem koer jahtub kiiremini kui suur, märg koer kiiremini kui kuiv ja seisev koer kiiremini kui liikuv. Sellest tuleneb ka praktiline reegel: kui käik on pikk, siis pigem liikumisega, mitte pinkidel istumisega.

Talvekarv ja toasoe

Topeltkarvaga koeral kasvab sügisel tihe aluskuub, mis on tema tegelik talvevarustus. Toasoe ja kunstlik valgus segavad seda tsüklit ära — sellepärast ajavad paljud toas elavad koerad karva aasta läbi vähehaaval, selle asemel et teha seda korralikult kaks korda aastas.

Praktiline järeldus on kaks asja. Esiteks, talvel kammimist ei jäeta ära: kokku vildunud aluskarv ei isoleeri, vaid hoiab niiskust naha ligi. Teiseks, topeltkarvaga koera ei pügata talveks lühemaks — miks see nii on, on lahti kirjutatud artiklis koera karvavahetus ja aluskarva eemaldamine.

Kui koer saab talvel kolm korda vähem liikumist

Detsembri koer käib vähem väljas kui juuli koer. See ei ole halb hooldus, vaid ilm — aga koer, kes on harjunud pika päevase ringiga, ei muutu selle võrra rahulikumaks. Ta muutub rahutuks, hakkab maja mööda ringi käima, närib asju ja ärkab öösel.

Lahendus ei ole rohkem külmas kõndimist. Lahendus on panna tööle pea, sest nuusutamine ja mõtlemine väsitab koera kiiremini kui sama pikk jalutuskäik:

• Toidu laialipuistamine kausist söömise asemel. Puistake portsjon tuppa või lumme ja kümme minutit on sisustatud.
• Nuusutusmatt või peidetud maiused, mis tuleb üles leida.
• Lühikesed treeningseeriad, viis minutit korraga. Uue trikiga tegelemine väsitab rohkem kui pool tundi jalutamist.
• Närimine. Sobiva närimisasja leiate loomapoest; mida just teie koerale anda tohib, on loomaarsti küsimus, eriti kui hambad on juba kulunud.

Kui talvine graafik ei anna päevaseks liikumiseks üldse aega, on olemas ka lihtsam variant: koer veedab päeva mujal ja tuleb õhtul koju juba väsinuna. Mida päevahoid endas sisaldab, on kirjas koerte päevahoiu lehel, ja pikemate äraolekute kohta koerahoiu lehel.

Kokkuvõtteks

Talve juures ei ole koera jaoks kõige olulisem küsimus temperatuur, vaid kaks asja, mis on täiesti omaniku käes: mis jääb käppade külge ja mis läheb suhu.

Loputage käpad iga käigu järel, laske padjandite vaheline karv õigel ajal tasa lõigata, ärge laske süüa teeserva lund ja teadke antifriisi nime. Ülejäänu — jope, ringi pikkus, helkuri koht — on kohandamise küsimus, mille otsustab teie enda koer.

Kui jätate koera talvel või pühade ajal meie juurde, öelge üleandmisel, kas ta talub jopet, kas käpad on tundlikud ja kui pikk ring on tema jaoks parasjagu õige. Need kolm lauset muudavad tema talvist päeva rohkem kui ükski varustus. Küsimustega helistage või kirjutage.