Koer autos — kuidas sõit talutavaks teha

Probleem avastatakse peaaegu alati ühtemoodi. Koer pannakse tagaistmele, kümne minuti pärast hakkab ila jooksma, kahekümne minuti pärast on tekk märg ja pool tundi hiljem on auto puhastamiseks vaja ämbrit. Omanik teeb sellest täiesti loogilise järelduse: sellel koeral on nõrk kõht ja autoga temaga ei sõideta. Ja just see järeldus on põhjus, miks asi enam iseenesest ei parane.

Autohaigus on koeral harva ainult kõhu küsimus. Kutsikal on tegemist arenguga ja see kaob paljudel esimese eluaasta jooksul iseenesest. Täiskasvanud koeral, kes ikka veel iga sõiduga haigeks jääb, on tavaliselt tegemist millegi muuga: ta on jõudnud auto ja halva enesetunde omavahel kokku siduda. Seda seost ei paranda ükski tekk, lahtine aken ega uus autoiste.

Sellest tuleb ka artikli kõige vastuolulisem soovitus. Koera, kes autos halvaks jääb, tuleb autosse panna sagedamini, mitte harvemini — ainult hoopis teistmoodi kui seni. Allpool on redel, mille järgi seda teha, praktilised asjad, mis ühel konkreetsel sõidul loevad, ja lõpuks see osa, mis puudutab meid: koer, kes jõuab hoiukohta juba oksendatuna ja värisedes, ei alusta hoiuperioodi nullist, vaid miinusest.

Miks koer autos halvaks jääb

Kutsikal on see enamasti areng

Sisekõrva tasakaaluelund ütleb, et keha liigub. Silmad, mis vaatavad auto sisemust, ütlevad, et kõik seisab paigal. Inimesel tekitab sama vastuolu merehaiguse. Kutsikal on vahe suurem, sest tasakaaluaparaat on alles välja kujunemas — sellepärast jäävad väga paljud kutsikad autos haigeks ja sellepärast kaob see suurel osal neist ka ise ära, ilma et keegi midagi teeks.

Probleem on ainult selles, et vahepealsel ajal jõuab koer midagi ära õppida.

Täiskasvanud koeral on see enamasti õpitud

Koer ei tea, mis on auto. Ta teab, mis autole järgneb. Kui viimased kümme sõitu lõppesid loomaarsti laua, salongi või halva enesetundega, siis on ta õppinud täpselt selle, mida talle õpetati.

Edasi töötab nõiaring mõlemat pidi. Pinge tekitab iiveldust, oksendamine kinnitab koerale, et auto on halb koht, ja järgmisel korral algab ila juba kodutänaval, enne kui auto üldse liikuma hakkab. Sellepärast ei ole tegelikult vahet, kummast otsast ring kunagi algas. Katkestada tuleb ta ikkagi sealt, kus koer autosse astub.

Miks harvem sõitmine teeb halvemaks

Kui koer jääb autos haigeks, jäetakse ta järgmisel korral koju. Tagajärg on see, et koera ainsad autokogemused on haruldased, pikad ja lõppevad halvasti. See on täpselt see kolmik, mis õpitud seost kõige tugevamana hoiab.

Sõidud, mis midagi head õpetavad, on lühikesed, sagedased ja igavad. Neid ei juhtu kogemata. Neid tuleb teha meelega.

Redel: kuidas sõitu otsast peale õpetada

See ei ole nädala plaan. Ühe koeraga läheb kümme päeva, teisega kaks kuud, ja kiirustamine viib alati tagasi esimesele astmele. Üks reegel hoiab kogu redelit koos: edasi liigutakse alles siis, kui praegune aste on koera jaoks igav. Mitte talutav — igav.

1. Seisev auto, uksed lahti, mootor väljas. Koer käib ise sisse ja välja. Söök esiteks auto kõrvale maha, siis ukseavasse, siis sisse. Kordus lõpetatakse enne, kui koer ise ära tahab minna.
2. Koer autos, uksed kinni, mootor väljas. Paar minutit, teie olete koos temaga sees. Siin selgub, kas eelmine aste sai päriselt valmis.
3. Mootor käima, auto seisab paigal. Vibratsioon ja müra on omaette asi ja neid tasub harjutada eraldi, mitte koos liikumisega.
4. Sõit tänava lõppu ja tagasi. Kaks minutit. Kui koer väljub rahulikult, on aste õnnestunud — ka siis, kui see tundub naeruväärselt lühike.
5. Lühike sõit kohta, mis koerale meeldib. Viie minuti kaugusel olev metsarada on parem kui kümneminutine ring ümber linna, mis lõpeb kodus.
6. Alles siis pikem sõit. Ja ka siis mitte kohe kaks tundi.

Kui mõnel astmel läheb halvasti — koer lõpetab söömise, keeldub sisse minemast, oksendab —, ei ole see ebaõnnestumine, vaid info. Minge üks aste tagasi ja jääge sinna kauemaks, kui tundub vajalik.

Kuhu te sõidate, on pool lahendusest

Kõige levinum viga ei ole tehnikas, vaid sihtkohtades. Kui auto viib koera loomaarsti juurde, hooldusesse ja kord aastas vaktsineerima, siis ongi auto tema jaoks nende kolme asja eelmäng.

Loendage kokku, kuhu teie koer viimase poole aasta jooksul autoga sai. Kui nimekirjas on ainult kohustused, siis on see nimekiri ühtlasi vastus. Vahekord peaks olema selgelt teistpidi: iga vajaliku, aga ebameeldiva sõidu kohta mitu sellist, mis lõpevad jalutuskäigu, veekogu või lihtsalt uue nurgataguse nuusutamisega. Rakvere kandis ei ole selleks vaja kaugele sõita — mõned rajad, mida me ise kasutame, on kirjas artiklis kus Rakveres koeraga jalutada.

Sõidupäev: mis päriselt loeb

Kõht

Suurt einet vahetult enne sõitu ei ole mõtet anda. Päris tühi kõht ei ole samuti hea, sest osal koertest tuleb tühja kõhuga sappi üles. Mõistlik vahe on väike eine mõni tund varem, mitte pool tundi enne väljasõitu. Vesi peab jääma kättesaadavaks, aga pikal sõidul pigem peatustes kui liikuvas autos.

Asend ja õhk

Koer, kes sõidab näoga sõidusuunas ja näeb aknast välja, saab silmadelt umbes sama info, mida annab sisekõrv. Just see vähendab vastuolu, millest iiveldus algab. Külili või seljaga sõidusuunas on halvem. Aken tasub jätta praokile: see annab õhku ja aitab rõhuvahe ühtlustumisel. Pea aknast välja aga ei käi — silmad ja kõrvad saavad seal viga ja seda juhtub sagedamini, kui arvatakse.

Temperatuur

Auto soojeneb päikese käes kiiresti ka jaheda ilmaga ja koer jahutab end halvemini kui inimene. Enne sõitu tuulutage auto läbi, ärge pange koera kohe kuuma salongi ja jälgige, et päike ei paistaks otse tema peale.

Ja kõige tähtsam lause selles peatükis: ärge jätke koera autosse ootama. Ka pilvise ilmaga, ka praokil aknaga, ka viieks minutiks. Viis minutit kassajärjekorras muutub kahekümneks minutiks igal teisel korral.

Pausid

Pikal sõidul tehke peatus iga paari tunni tagant: jalad välja, vesi, rahulik ring rihma otsas. Rihm pannakse külge enne ukse avamist. Bensiinijaama parkla on koera jaoks täiesti võõras koht ja ehmunud koer kaob sealt sekunditega.

Teie enda olek

Rahulikult rääkida võib ja koera puudutada võib. Küll aga loeb see, kui te ise iga pidurduse peale pingesse tõmbute või kui autos on karjumist ja kiirustamist. Koer loeb teie kehakeelt autos sama hästi kui kodus, ainult et autos on tal vähem võimalusi ennast sellest välja lülitada.

Kinnitus: rakmed, puur ja miks see ei ole pisiasi

Vaba koer autos on kolm eri probleemi korraga.

• Juhtimine. Koer, kes ronib sülle, jalgade juurde või juhi ja käigukangi vahele, segab juhtimist otseselt ja seda ka siis, kui ta on väike.
• Kokkupõrge. Kokkupõrkes ei kaalu kahekümnekilone koer kakskümmend kilo. Ta liigub edasi täpselt selle kiirusega, millega auto sõitis, kuni miski ta peatab — ja see miski on esiistme seljatugi või seal istuv inimene.
• See, mis juhtub pärast. Kergemgi avarii lõpeb sellega, et keegi avab ukse. Ehmunud ja vaba koer jookseb siis teele, ja päästjatel on tema pärast raskem inimesteni jõuda.

Töötavaid lahendusi on kaks. Kas kokkupõrkekindlaks katsetatud turvarakmed, mis kinnituvad turvavöö külge, või puur või transpordikast, mis on autos kinnitatud nii, et see ise liikuma ei hakka. Kinnitamata puur on omaette lendkeha ja teeb olukorra halvemaks, mitte paremaks.

Rakmed peavad olema selleks otstarbeks tehtud. Tavalised jalutusrakmed, mille külge on pandud rihm ja mille teine ots käib turvavöö pandlasse, hoiavad koera paigal linnasõidul ja mitte kusagil mujal. Aktiivse turvapadjaga esiistmele koer ei kuulu.

Mida seadus ütleb ja mida mitte

Eestis ei ole eraldi nõuet, mis kohustaks koera autos kindlat tüüpi rakmesse või puuri panema. See ei tähenda, et asi oleks reguleerimata. Vastutus on juhil ja üldnõue on lihtne: miski sõidukis ei tohi takistada juhtimist ega piirata juhi vaatevälja. Sülle roninud koer on täpselt see juhtum, mida see nõue silmas peab.

Täpne sõnastus on liiklusseaduses. Me ei tsiteeri siin paragrahvinumbrit, mida me ise üle kontrollinud ei ole — see on asi, mille saab vajaduse korral seadusest järele vaadata.

Ärevus või iiveldus — kuidas vahet teha

Puhast vahet ei ole alati võimalik teha ja päris tihti on tegemist mõlemaga korraga. Sellegipoolest tasub vaadata, millal märk tekib ja mis seda muudab, sest sellest sõltub, kumba otsa esimesena parandada.

Kolm asja ei kuulu kummassegi veergu ja tähendavad, et sõit lõpeb ning järgmine kõne läheb loomaarstile: veri okses, järsku tekkinud tasakaaluhäire (pea viltu, ringiratast käimine, silmade tõmblemine) ja seisund, mis pärast autost väljumist ei parane.

Millal rääkida loomaarstiga

Loomaarsti jutt on paslik siis, kui täiskasvanud koer jääb iga sõiduga haigeks; kui autohaigus tekib järsku koeral, kes varem sõitis rahulikult; või kui ärevus on nii tugev, et redelil ei ole võimalik esimeselt astmelt teisele saada.

Eraldi tasub rõhutada keskmist punkti. Muutus koeral, kes varem sõitis probleemideta, on omaette märk ja seda ei tohi kanda vanuse ega iseloomu arvele. Vanema koera puhul on põhjus sageli hoopis mujal — sellest on pikemalt juttu artiklis vana koera hooldus.

Iivelduse vastu on koertele mõeldud retseptiravimeid ja ärevuse vastu omaette lahendusi. Kumbagi me siin ei nimeta ega annusta: see on loomaarsti otsus ja sõltub konkreetsest koerast. Inimeste ravimeid koerale ei anta, ka mitte neid, mis inimesel merehaiguse vastu töötavad. Osa neist on koerale ohtlikud ja annus ei ole lihtsalt kehakaalu järgi ümber arvutatav.

Kui otsite, kelle poole pöörduda, on Lääne-Virumaa kliinikud, telefonid ja lähim ööpäevaringne valve koos artiklis loomaarstid Lääne-Virumaal.

Sõit on osa hoiust, mitte selle eellugu

Meie näeme sedasama asja teisest otsast. Koer, kes on autos oksendanud ja värisenud, ei tule uksest sisse neutraalselt. Ta tuleb sisse juba kulunud varuga, ja esimesed tunnid võõras majas on niigi kõige raskem osa — sellest räägib eraldi leht esimene kord koerahoius ja pinge üldisest kulgemisest artikkel kas koer stressab loomahotellis.

Praktilised järeldused on lühikesed:

• Öelge üleandmisel välja, kui koer sõidul haigeks jäi. Koer, kes tuli autost tühja kõhu ja pingega, ei vaja esimese asjana suurt einet, vaid õue ja aega.
• Arvestage sõiduaeg ette. Meie asukoht ja mõõdetud sõiduajad lähilinnadest on lehel kuidas Kapahoidi leida, maakonna kaugemate kandide omad lehel loomahotell Lääne-Virumaal. Need ajad on teed mööda mõõdetud, mitte silma järgi pandud.
• Tehke sõit ühe korra läbi enne pikka hoidu. Üks päev päevahoius tähendab, et koer on selle sõidu juba korra teinud ja teab, kuhu see viib. See on ainus asi, mis esimest ööd päriselt lühemaks teeb.
• Küsige, mida ööpäev endas sisaldab. Meie oma päevakava, jalutuskäikude arv ja magamiskoht on kirjas koerahoiu lehel.

Kust edasi

Kolm asja, mida sellest artiklist kaasa võtta ja mis ei nõua ühtegi ostu:

1. Loendage üle, kuhu teie koer viimase poole aasta jooksul autoga sai.
2. Tehke sel nädalal kaks sõitu, mis kestavad alla viie minuti ja lõpevad hea koha peal.
3. Vaadake üle, kuidas koer autos kinnitatud on, ja olge selle vastuse suhtes aus.

Kui küsimus on tegelikult suurem — kas koer üldse kaasa võtta või jätta ta hoidu —, on see eraldi otsus ja selle jaoks on olemas otsustustabel koos ausate vastustega, kaasa arvatud need juhud, kus meie ise ütleme, et võtke koer kaasa.

Ja kui te tahate midagi meie kohta täpsemalt teada, helistage või kirjutage. Telefonis saab vastuse ka see küsimus, mida lehel kirjas ei ole.